Päeva- ja ööliblikad


Koerliblikas (Aglais urticae) Small tortoiseshell

Ristikheina-taevastiib (Polyommatus icarus Rott.) Common blue butterfly

Pärlvaksik (Campea margaritata) Light emerald

Nõgivaksik (Odezia atrata) Chimney sweeper

juuni

MUST ja VALGE, silme eest kirju

Ei, see ei olnud kuumalaine, mis silme eest virvendama võttis. Need olid liblikate parved. Palju ja erinevat liiki liblikaid korraga muutis vaatepildi suisa kirjuks. Kõige rohkem lendles koerliblikaid. No muidugi – nende röövikud armastavad ju nõgeseid ja neid meil jätkub! Mõni julgem tuli higisele kehale, viskas oma pika londi välja ja asus soola ammutama, ära ei läinud. Kui ära tüütas, ulatasid sõbrale edasi – näe, toida ka! Kui süttis Jaanilõke, olid parved veelgi suuremad, liblikad lendlesid kõik eluga riskeerides tuleleekide kohal.

Üks süsimust nõgivaksik, selline pehmeke ja õrnake, otsis sõprust ja klammerdus mu sääre külge. Poseeris siin ja seal, ei tahtnud ära minna. Ristikheina-taevastiib oli aga reserveeritum, oma erksinist kuube kaamerale ei näidanud, nii kui lähemale läksin, plõks jälle tiivad kinni. Lendles siin ja seal ja lõpuks maandus söestunud lõkkeasemele maiustama. Ilmselt vaevles identiteedikriisis. Kes siin oli nõgine?

Mõni häbelikum tegelane oli ennast saluvarju peitnud. Tegelikult ei tahtnud ta üldse end avalikkusele näidata. Pärlvaksik. Üleni puuder-roheline, hämaras paistis peaaegu valge. Tuterdas kõrge rohu sees. Asetasin ta puutüvele ja jooksin kaamera järele. Kui tagasi jõudsin, oli ta väledalt kõrgustesse roninud, kikivarvule tõustes sain ta veel viimasel hetkel kaadrisse.

Sinipeaöölane


Diloba caeruleocephala

juuni

Uus mõistatus

Üks haabadega võistlev, valguse pärast kõrgele pürgiv õunapuu sel kevadel õisi ei näidanud. Siiski päris kasutu ta ka ei ole, tema küljes rippus üks suur ja rasvane olend-mõistatus. Kunstniku meelega värvitud korrapärased mustad täpid ja kollased laigud kahvaturohelisele kehale – otsekui musternäidis kontrastide õpikust. Kes sa oled?

Tänu Eesti liblikate FB grupile ja liblikatekuninga Aare Lindt’i artiklile jõudsin jälile, et tegemist on sinipeaöölasega. Mhmm… sinist pead ma ei näe kusagil, ilmselt ka sügisel mitte. Võibolla septembri saabudes ehk väristab ta tiibu ja satub uuesti mu objektiivi ette oma pruunik värvi karvases kasukas.

Kollane võhumõõk


Iris pseudacorus

juuni

Kauaoodatud õieilu

Juba aprillis oli näha kraaviservas rohelisi mõõkasid võrsumas. Uudishimu, kas tulevad kollased või sinised õied, pakkus ootusärevust pikalt. Äkki on hoopis hundinui? Siiski – hundinuial peaks ju kuivanud nuiad ka kevadel näha olema, aga mine tea, kui päikest ei näe.. Kakkusin kraavipervepealse nõgestest ja naatisest puhtaks ja naksasin ära mõned maadligi hoidvad pajuoksad, mis varjutasid taime. Ükskõik mis ta ka on, vajab ta viljumiseks päikesepaistet.

Kui esimene õienupp paistma hakkas ja imekaunis kollane õis avanes, läks mu silm särama. Jääb üle vaid oodata, kas õiteilu saab näha ka hämaravõitu tammikus.

Tamme saekärbes


Periclista lineolata

mai-juuni

Tõuk, kes paneb tammed nahka

Mai alguses olid tammikus kummalised kärbsed. Õigemini peesitasid nad remmelga lehtede varjus. Kui oks juhtus tugevamalt liikuma, tõusid parvena lendu. Läikivmustad, pikliku kehaga, läbipaistvate tiibadega, lennates võnklesid ja hõljusid üles-alla. Pole varem Eestis sellist putukat tähele pannud. Ja neid oli mustmiljon. Paari nädala pärast olid kõik kuhugi äkitselt kadunud… Hiljem tõuku kohates selgus peale pikka tuvastamist, et need olid tamme saekärbsed.

Tamme saekärbse tõugule maitsevad eriti tamme noored lehed. Inimesepikkune puu oli rootsuks näritud. Hirm hakkas suurte tammede pärast – ei tea, mis nende latvades toimub?

Võsa-vööttigu


Cepaea hortensis

kevad-suvi

Kollane-pruunivöödiline

Võsa-vööttigu on simlatorkava välimusega. Kollane-pruunivöödiline. Päikeselise ilmaga on nad peidus. Pikutavad põõsas lehtede vahel, kus on niiskem ja varjulisem. Vihmase ilmaga läheb lahti tõeline tigude ralli. Kuigi neid pole massiliselt, on siiski salus ringiliikudes neid siin-seal näha.

Pruunikas pesajuur


Neottia nidus-avis

mai-juuni

seen? õitseb? Ei, see on orhidee!

Ei killukestki rohelist. Ilma klorofüllita taim näeb nina maa seest välja pistes kulmmalise seene moodi välja. Kobarasse surutud läbikumava kollaka-beežika värvusega õisik meenutab Alice Imedemaal seiklust. Päikese käes taim justkui hiilgab. Talve üle elanud kuivikud annavad aimu pesakondade asukohtadest.

Selle käpalise maa-alune osa pidavat välja nägema nagu linnupesa, paksud juured tihedalt risoomi ümber pusas. Eestis kuulub pruunikas pesajuur kaitsealustesse liikidesse. Hoidkem ja imetlegem!

Lapsuliblikas ja harilik näsiniin


Gonepteryx rhamni

kevad-suvi

Daphne mezereum

  

õied – aprill

Surmalill

Juba aprillis ärkavad esimese sooja päikselise ilmaga talveunest lapsuliblikad. Loomulikult on neil kõht tühi ja nad vajavad kiirelt õienektarit. Mets ja põld just sellel ajal veel helded ei ole. Hädast aitavad välja paljaste vitste ümber koondunud roosakas-lillakad õied, mis meelitavad oma lõhnaga ja iluga nii liblikaid kui inimesi. See vähe hargnevate okstega hõredavõitu põõsas on harilik näsiniin. Nimi võib küll viidata tavapärasele, kuid ettevaatust, seda taime kutsutakse mõnel pool surmalilleks! See on ohtlik kraam, kogu taim on inimesele surmavalt mürgine.

Vanarahvas räägib, et kui näed kevadel esimesena kirjut liblikat, tuleb kirju suvi, aga kui kollast, siis päikeseline.

Sinilill


Hepatica nobilis

märts-aprill

Siniseim sinilillede seas. Või kas ainult?

Kui kõik on veel kulu ja kõdunevate lehtede värvi, tärkab siin-seal värvilaike. Üks esimesi kevade märke pistab oma pea välja ja sirutab oma õieilu päikese poole. Peagi saab terve metsaalune kaetud sinetava vaibaga. Üllatusena võid leida vaibamustrist valgeid ja roosasid laike. Aprill oma kargete hommikutega on muutunud ootusärevaks. Kas keegi potsatab õiele esimest nektarit nautima?

Juunis tassivad sipelgad sinilille pähkliviljad oma kuhilasse. Mõned maitsevad õlirikast pala juba teekonnal ning puhtaks limpsitud seemneke jäetakse maiustamispaika. Nii sinililled justkui jalutavad metsa all ringi ja tärkavad järgmisel kevadel hoopis ootamatus kohas.