Üks, kaks…seitse

Coccinella septempunctata

suvi

Meie kõigi lemmik punane, mustade täppidega seitsetäpp-lepatriinu on röövputukas, kes toitub teiste putukatest või nende beebidest. Mida rohkem leidub toitu, seda viljakamad on emased. Keskmiselt muneb emane 200–400 muna. Soojade ilmade korral võib ühe suve jooksul kasvada kaks kuni kolm põlvkonda. Emased paigutavad väikesed munakobarad lehetäide kolooniate lähedusse, et vastsetel oleks lihtne süüa leida. Vastne sööb iga päev ära 350 kuni 400 lehetäid, mistõttu on lepatriinud olulised aiakahjurite hävitajad.

Lepatriinusid meelitavad ligi kõik need taimed, kus nende toit elutseb – apteegitill, till, koriander, köömen, kikkaputk, soolikarohi, raudrohi ja kõik porgandiliigid. Veel kohtab neid sageli ilmalilledel, võililledel ja kurerehadel. Kevadel virgunud lepatriinud toituvad õietolmust ja nektarist ning sellepärast köidavad neid taimed, mis seda rikkalikult toodavad või juba varakevadel tootma hakkavad: iga liiki sinepitaimed, tatar, koriander, ristik ja kaunviljad, näiteks hiirehernes.

Punast ja musta värvi rüü on hoiatuseks kõikidele putuktoidulistele loomadele ja lindudele – ma olen mürgine! Lepatriinu esijalgade pinnal olevad erilised näärmed eritavad vastikulõhnalist mürki. Kui haisutamine ei aita, siis teeskleb lepatriinu surnut.

Päeva- ja ööliblikad


Koerliblikas (Aglais urticae) Small tortoiseshell

Ristikheina-taevastiib (Polyommatus icarus Rott.) Common blue butterfly

Pärlvaksik (Campea margaritata) Light emerald

Nõgivaksik (Odezia atrata) Chimney sweeper

juuni

MUST ja VALGE, silme eest kirju

Ei, see ei olnud kuumalaine, mis silme eest virvendama võttis. Need olid liblikate parved. Palju ja erinevat liiki liblikaid korraga muutis vaatepildi suisa kirjuks. Kõige rohkem lendles koerliblikaid. No muidugi – nende röövikud armastavad ju nõgeseid ja neid meil jätkub! Mõni julgem tuli higisele kehale, viskas oma pika londi välja ja asus soola ammutama, ära ei läinud. Kui ära tüütas, ulatasid sõbrale edasi – näe, toida ka! Kui süttis Jaanilõke, olid parved veelgi suuremad, liblikad lendlesid kõik eluga riskeerides tuleleekide kohal.

Üks süsimust nõgivaksik, selline pehmeke ja õrnake, otsis sõprust ja klammerdus mu sääre külge. Poseeris siin ja seal, ei tahtnud ära minna. Ristikheina-taevastiib oli aga reserveeritum, oma erksinist kuube kaamerale ei näidanud, nii kui lähemale läksin, plõks jälle tiivad kinni. Lendles siin ja seal ja lõpuks maandus söestunud lõkkeasemele maiustama. Ilmselt vaevles identiteedikriisis. Kes siin oli nõgine?

Mõni häbelikum tegelane oli ennast saluvarju peitnud. Tegelikult ei tahtnud ta üldse end avalikkusele näidata. Pärlvaksik. Üleni puuder-roheline, hämaras paistis peaaegu valge. Tuterdas kõrge rohu sees. Asetasin ta puutüvele ja jooksin kaamera järele. Kui tagasi jõudsin, oli ta väledalt kõrgustesse roninud, kikivarvule tõustes sain ta veel viimasel hetkel kaadrisse.

Sinipeaöölane


Diloba caeruleocephala

juuni

Uus mõistatus

Üks haabadega võistlev, valguse pärast kõrgele pürgiv õunapuu sel kevadel õisi ei näidanud. Siiski päris kasutu ta ka ei ole, tema küljes rippus üks suur ja rasvane olend-mõistatus. Kunstniku meelega värvitud korrapärased mustad täpid ja kollased laigud kahvaturohelisele kehale – otsekui musternäidis kontrastide õpikust. Kes sa oled?

Tänu Eesti liblikate FB grupile ja liblikatekuninga Aare Lindt’i artiklile jõudsin jälile, et tegemist on sinipeaöölasega. Mhmm… sinist pead ma ei näe kusagil, ilmselt ka sügisel mitte. Võibolla septembri saabudes ehk väristab ta tiibu ja satub uuesti mu objektiivi ette oma pruunik värvi karvases kasukas.

Tamme saekärbes


Periclista lineolata

mai-juuni

Tõuk, kes paneb tammed nahka

Mai alguses olid tammikus kummalised kärbsed. Õigemini peesitasid nad remmelga lehtede varjus. Kui oks juhtus tugevamalt liikuma, tõusid parvena lendu. Läikivmustad, pikliku kehaga, läbipaistvate tiibadega, lennates võnklesid ja hõljusid üles-alla. Pole varem Eestis sellist putukat tähele pannud. Ja neid oli mustmiljon. Paari nädala pärast olid kõik kuhugi äkitselt kadunud… Hiljem tõuku kohates selgus peale pikka tuvastamist, et need olid tamme saekärbsed.

Tamme saekärbse tõugule maitsevad eriti tamme noored lehed. Inimesepikkune puu oli rootsuks näritud. Hirm hakkas suurte tammede pärast – ei tea, mis nende latvades toimub?

Lapsuliblikas ja harilik näsiniin


Gonepteryx rhamni

kevad-suvi

Daphne mezereum

  

õied – aprill

Surmalill

Juba aprillis ärkavad esimese sooja päikselise ilmaga talveunest lapsuliblikad. Loomulikult on neil kõht tühi ja nad vajavad kiirelt õienektarit. Mets ja põld just sellel ajal veel helded ei ole. Hädast aitavad välja paljaste vitste ümber koondunud roosakas-lillakad õied, mis meelitavad oma lõhnaga ja iluga nii liblikaid kui inimesi. See vähe hargnevate okstega hõredavõitu põõsas on harilik näsiniin. Nimi võib küll viidata tavapärasele, kuid ettevaatust, seda taime kutsutakse mõnel pool surmalilleks! See on ohtlik kraam, kogu taim on inimesele surmavalt mürgine.

Vanarahvas räägib, et kui näed kevadel esimesena kirjut liblikat, tuleb kirju suvi, aga kui kollast, siis päikeseline.