Koerliblikas (Aglais urticae) Small tortoiseshell
Ristikheina-taevastiib (Polyommatus icarus Rott.) Common blue butterfly
Pärlvaksik (Campea margaritata) Light emerald
Nõgivaksik (Odezia atrata) Chimney sweeper
juuni
Koerliblikas 
Ristikheina-taevastiib 
Pärlvaksik 
Nõgivaksik
MUST ja VALGE, silme eest kirju
Ei, see ei olnud kuumalaine, mis silme eest virvendama võttis. Need olid liblikate parved. Palju ja erinevat liiki liblikaid korraga muutis vaatepildi suisa kirjuks. Kõige rohkem lendles koerliblikaid. No muidugi – nende röövikud armastavad ju nõgeseid ja neid meil jätkub! Mõni julgem tuli higisele kehale, viskas oma pika londi välja ja asus soola ammutama, ära ei läinud. Kui ära tüütas, ulatasid sõbrale edasi – näe, toida ka! Kui süttis Jaanilõke, olid parved veelgi suuremad, liblikad lendlesid kõik eluga riskeerides tuleleekide kohal.
Üks süsimust nõgivaksik, selline pehmeke ja õrnake, otsis sõprust ja klammerdus mu sääre külge. Poseeris siin ja seal, ei tahtnud ära minna. Ristikheina-taevastiib oli aga reserveeritum, oma erksinist kuube kaamerale ei näidanud, nii kui lähemale läksin, plõks jälle tiivad kinni. Lendles siin ja seal ja lõpuks maandus söestunud lõkkeasemele maiustama. Ilmselt vaevles identiteedikriisis. Kes siin oli nõgine?
Mõni häbelikum tegelane oli ennast saluvarju peitnud. Tegelikult ei tahtnud ta üldse end avalikkusele näidata. Pärlvaksik. Üleni puuder-roheline, hämaras paistis peaaegu valge. Tuterdas kõrge rohu sees. Asetasin ta puutüvele ja jooksin kaamera järele. Kui tagasi jõudsin, oli ta väledalt kõrgustesse roninud, kikivarvule tõustes sain ta veel viimasel hetkel kaadrisse.