Puzzle

Kevadistest teetöödest ülejäänud pinnase hunnikutest ilmusid lagedale paekivilatakad. Esialgu kogusin need lihtsalt kokku, et ei vedeleks põllu peal. Kivihunnikut vaadates tuli mõte kokku panna ainulaadne puzzle – sillutatud teerada klaaslossist kraavini, et saaks kuiva jalaga kastmisveeni. Mõeldud tehtud! Panin paar kivi paika ja projekt kasvas ilmatuma suureks, ei tea, kas kivegi jätkub..

Esimesed kaks puzzle-päeva kulusid ainult trepiastmetele, kuhu tassisin (ei veeretasin, tassida ma ei jaksanud) kõige suuremad ja raskemad. Järgmised paar päeva tegelesin teerajaga, kuid sain aru, et ilma liivata ma seda loodi ei aja. No meil on ju liiva küll, aga kõik on huumuskihi all peidus, katsu sa kätte saada! Tee sai ju killustikuga kaetud ja uut maardlat labidaga käsitsi kaevata – no ei. Siiski jätkus puzzletamine õige pea, mustikapeenra rajamisel uuristasin mullakihist läbi ja õnn naeratas – liiv! Nüüd on ainult vaja puzzletükke juurde hankida.

Niidetud ja niitmata

Maaelu ei lase suvisel hooajal niisama ringi tolgendada. Iga vaba hetk möödub kaevates, niites, külvates, istutades, umbrohuga võideldes. Hein jõuab üle pea kasvada enne, kui sina teda takistada jõuad. Loodus ei anna armu, üürikest suveaega kasutatavad taimed õitsemiseks, viljumiseks, territooriumi vallutamiseks. Käib äge võitlus iga maalapi pärast. Inimene korraldab enda ümbrust ringi ja loodus võtab selle kiirelt üle, kui teda vaos ei hoia. Enam ei oska keegi ette kujutada vanaemadeaegset niitmist vikatiga, mina suutsin mõned ruutmeetrid vaevu trimmeriga ohjes hoida. Suve teises pooles, kui räägud olid pesitsemise lõpetanud, said ülejäänud hektarid viisaka ilme vähem kui tunniga.

Mõnda kohta siiski hekseldusmasinat ma ei luba. Suve algul külvatud “lillemuru” pakub iga päev uut silmailu.

Õhulossist klaaslossini

Terve aasta pidasin endamisi arutlust ja tüütasin teisigi oma unistustest heietamisega. Kunstnikul on vaja ikkagi tuulevaikset varjualust, kus maalida! Ja see varjualune peab olema meeletult suurte akendega, et võimalikult palju oleks loomulikku valgust. Talve jooksul tutvusin tulutult kõikide Eestis saadaolevate aiamajade pakkumistega, et leida see õige. Igal ühel oli mingi “viga külges” – kord ei sobinud stilistika, kord materjal, kord värv, kord suurus.. Mõnele, mis oleks sobinud, ei hakanud hammas peale..

Toomingate õitsemise ajaks oli ta siiski olemas! Esimene sarikapidu Kakusalus. Valgust nii, et tapab (ja kuumus ka tapab, esialgu).

Kiirtee metsa

Kevad algas mitme tähtsa ehitustööga. Esmalt kaevati Kakusallu viiv kauaoodatud Lasnamäe kanali taoline läbimurre ja veeti täis kindlamat pinnast, mis võimaldaks meil muretult liigelda ka märjemal hooajal. Süvendi põhjast, kõigest küünra sügavuselt, leidsime kinnitust kunagisele merepiirile – ilus liivakasti liiv, asume luite otsas.

Loomulikult ei laabunud ehitustööd tõrgeteta. Kui ametnik mõõdab tee maha vaid kaardil keskmiste kvootide ja standardlahenduste järgi ja sina usaldad pimesi ilma objektil üle mõõtmata, siis võibki nii juhtuda, et dokumentide ümbertegemine röövib mitu nädalat väärtuslikku tööaega, sest ilma loata ei või kärbes ka lennata. Viimaks ta siiski valmis – meie kiirtee metsa.

Talv

Talv oma karguses on maa matnud paksu lumise vaiba alla. Rohketest sadudest ja sulaveest üles paisunud kraav on kohati jääkaane all. Aasta esimene päev tundub nii vaikne, justkui polekski kedagi siin. Siiski käib ümberringi vilgas elutegevus – rähn on osavalt puurinud mõned männikäbid pehkinud puu sisse, et suupistet paremini kätte saada. Magustoiduks leidis ta miskit veel ühest vanast kõdunevast rondist. Naabruses askeldab kobras päris hoolikalt, on ehitustööd suure hooga ette võtnud, kuid siis miskipärast pooleli jätnud. Päike käib madalalt, ent kui kiired sinuni jõuavad, võid tunda paitust põsel. Kui sellest kõigest igav hakkab, siis saab kiviviske kaugusel lumegolfi mängida.