Niidetud ja niitmata

Maaelu ei lase suvisel hooajal niisama ringi tolgendada. Iga vaba hetk möödub kaevates, niites, külvates, istutades, umbrohuga võideldes. Hein jõuab üle pea kasvada enne, kui sina teda takistada jõuad. Loodus ei anna armu, üürikest suveaega kasutatavad taimed õitsemiseks, viljumiseks, territooriumi vallutamiseks. Käib äge võitlus iga maalapi pärast. Inimene korraldab enda ümbrust ringi ja loodus võtab selle kiirelt üle, kui teda vaos ei hoia. Enam ei oska keegi ette kujutada vanaemadeaegset niitmist vikatiga, mina suutsin mõned ruutmeetrid vaevu trimmeriga ohjes hoida. Suve teises pooles, kui räägud olid pesitsemise lõpetanud, said ülejäänud hektarid viisaka ilme vähem kui tunniga.

Mõnda kohta siiski hekseldusmasinat ma ei luba. Suve algul külvatud “lillemuru” pakub iga päev uut silmailu.

Kollane võhumõõk


Iris pseudacorus

juuni

Kauaoodatud õieilu

Juba aprillis oli näha kraaviservas rohelisi mõõkasid võrsumas. Uudishimu, kas tulevad kollased või sinised õied, pakkus ootusärevust pikalt. Äkki on hoopis hundinui? Siiski – hundinuial peaks ju kuivanud nuiad ka kevadel näha olema, aga mine tea, kui päikest ei näe.. Kakkusin kraavipervepealse nõgestest ja naatisest puhtaks ja naksasin ära mõned maadligi hoidvad pajuoksad, mis varjutasid taime. Ükskõik mis ta ka on, vajab ta viljumiseks päikesepaistet.

Kui esimene õienupp paistma hakkas ja imekaunis kollane õis avanes, läks mu silm särama. Jääb üle vaid oodata, kas õiteilu saab näha ka hämaravõitu tammikus.