Puzzle

Kevadistest teetöödest ülejäänud pinnase hunnikutest ilmusid lagedale paekivilatakad. Esialgu kogusin need lihtsalt kokku, et ei vedeleks põllu peal. Kivihunnikut vaadates tuli mõte kokku panna ainulaadne puzzle – sillutatud teerada klaaslossist kraavini, et saaks kuiva jalaga kastmisveeni. Mõeldud tehtud! Panin paar kivi paika ja projekt kasvas ilmatuma suureks, ei tea, kas kivegi jätkub..

Esimesed kaks puzzle-päeva kulusid ainult trepiastmetele, kuhu tassisin (ei veeretasin, tassida ma ei jaksanud) kõige suuremad ja raskemad. Järgmised paar päeva tegelesin teerajaga, kuid sain aru, et ilma liivata ma seda loodi ei aja. No meil on ju liiva küll, aga kõik on huumuskihi all peidus, katsu sa kätte saada! Tee sai ju killustikuga kaetud ja uut maardlat labidaga käsitsi kaevata – no ei. Siiski jätkus puzzletamine õige pea, mustikapeenra rajamisel uuristasin mullakihist läbi ja õnn naeratas – liiv! Nüüd on ainult vaja puzzletükke juurde hankida.

Niidetud ja niitmata

Maaelu ei lase suvisel hooajal niisama ringi tolgendada. Iga vaba hetk möödub kaevates, niites, külvates, istutades, umbrohuga võideldes. Hein jõuab üle pea kasvada enne, kui sina teda takistada jõuad. Loodus ei anna armu, üürikest suveaega kasutatavad taimed õitsemiseks, viljumiseks, territooriumi vallutamiseks. Käib äge võitlus iga maalapi pärast. Inimene korraldab enda ümbrust ringi ja loodus võtab selle kiirelt üle, kui teda vaos ei hoia. Enam ei oska keegi ette kujutada vanaemadeaegset niitmist vikatiga, mina suutsin mõned ruutmeetrid vaevu trimmeriga ohjes hoida. Suve teises pooles, kui räägud olid pesitsemise lõpetanud, said ülejäänud hektarid viisaka ilme vähem kui tunniga.

Mõnda kohta siiski hekseldusmasinat ma ei luba. Suve algul külvatud “lillemuru” pakub iga päev uut silmailu.

Õhulossist klaaslossini

Terve aasta pidasin endamisi arutlust ja tüütasin teisigi oma unistustest heietamisega. Kunstnikul on vaja ikkagi tuulevaikset varjualust, kus maalida! Ja see varjualune peab olema meeletult suurte akendega, et võimalikult palju oleks loomulikku valgust. Talve jooksul tutvusin tulutult kõikide Eestis saadaolevate aiamajade pakkumistega, et leida see õige. Igal ühel oli mingi “viga külges” – kord ei sobinud stilistika, kord materjal, kord värv, kord suurus.. Mõnele, mis oleks sobinud, ei hakanud hammas peale..

Toomingate õitsemise ajaks oli ta siiski olemas! Esimene sarikapidu Kakusalus. Valgust nii, et tapab (ja kuumus ka tapab, esialgu).

Kiirtee metsa

Kevad algas mitme tähtsa ehitustööga. Esmalt kaevati Kakusallu viiv kauaoodatud Lasnamäe kanali taoline läbimurre ja veeti täis kindlamat pinnast, mis võimaldaks meil muretult liigelda ka märjemal hooajal. Süvendi põhjast, kõigest küünra sügavuselt, leidsime kinnitust kunagisele merepiirile – ilus liivakasti liiv, asume luite otsas.

Loomulikult ei laabunud ehitustööd tõrgeteta. Kui ametnik mõõdab tee maha vaid kaardil keskmiste kvootide ja standardlahenduste järgi ja sina usaldad pimesi ilma objektil üle mõõtmata, siis võibki nii juhtuda, et dokumentide ümbertegemine röövib mitu nädalat väärtuslikku tööaega, sest ilma loata ei või kärbes ka lennata. Viimaks ta siiski valmis – meie kiirtee metsa.

Virtuaalne varjusurm

Arvuti? Internet? Veeb? Mis need veel on?? Talvest sai varakevad ja varakevadest õiterohke aeg ja siis tuli kuum suvi. No kellel siis on mahti piksleid vahtida ja klaviatuuri toksida kui elus on ilu kordades kaunim. Pealegi lõhnad (veel) juhtmeid mööda ei levi. Püüan siin jutuga järjele jõuda ja virtuaalses laoruumis korda luua. Kaameraga õisi nautida meeldib mulle rohkem kui ekraanil hiljem parimaid fotosid välja valida. Kõik tabamused tunduvad head. Aastast-aastasse korduv, kuid siiski nii erinev eelmisest.

Talv

Talv oma karguses on maa matnud paksu lumise vaiba alla. Rohketest sadudest ja sulaveest üles paisunud kraav on kohati jääkaane all. Aasta esimene päev tundub nii vaikne, justkui polekski kedagi siin. Siiski käib ümberringi vilgas elutegevus – rähn on osavalt puurinud mõned männikäbid pehkinud puu sisse, et suupistet paremini kätte saada. Magustoiduks leidis ta miskit veel ühest vanast kõdunevast rondist. Naabruses askeldab kobras päris hoolikalt, on ehitustööd suure hooga ette võtnud, kuid siis miskipärast pooleli jätnud. Päike käib madalalt, ent kui kiired sinuni jõuavad, võid tunda paitust põsel. Kui sellest kõigest igav hakkab, siis saab kiviviske kaugusel lumegolfi mängida.

Seened-seened-seened

Hilissuvi on tõeline paradiisiaeg korilastele. Lisaks rohkele marjasaagile võib võpsikust leida ka suuremaid ja väiksemaid ühe-jalgseid, kes uhkeldades oma kübarat kergitavad. Mõned lausa kambakesi. Seltskond on kirju nagu presidendi vastuvõtt – uhked kleidid, värvilised kostüümid, iseloomult malbed või vajavad kupatamist, mõned natuke puised või ka teravad ja mürgised. See aeg on kindlasti väärt üht seiklusterohket fotojahti. Ja vaata ette, mida patta paned!

Magus nagu…

Magus nagu maasikas. Ei, vaarikas. Ei, mustikas. Südasuvine marjakorjeaeg võib tekitada meeleheidet – nii palju head kraami ei ole võimalik metsa jätta. Lehtede varjus noppimist ootavad vitamiinipommid vajutavad oksad kavalalt maadligi, pealtnäha pole midagi näha.. Pead kükitama ja käe välja sirutama, siis on loodus sinu vastu helde ja valab su oma andidega üle. Korvitäis vaarikaid, ämbritäis mustikaid, topsitäis maasikaid. Oh Lord.. palun leiuta üks marjakorjamiserobot!

Hilisõhtused külalised

Tulen pahaaimamatult õhtuselt jalutuskäigult ja kangestun, sest minu mängumaale on tunginud kaks rebasepoissi. Ei, mitte hirmust vaid mind haarab jäädvustusärevus – kas ma jõuan haarata telefoni ja jääda märkamatuks. Meie vahel on vaid 10 m. Õnneks tuul soosib mind ja minu lõhn ei kandu nende ninna. Rebased askeldavad tükk aega ja sebivad edasi-tagasi. Tundub, et üks neist saab jahisaagiks vesiroti ja maiustab sellega sealsamas põõsa taga oma saaki sõbraga jagamata. Veel paar kiiremat tiiru siia-sinna, natuke nuuskimist ja läinud nad olidki.

Üks, kaks…seitse

Coccinella septempunctata

suvi

Meie kõigi lemmik punane, mustade täppidega seitsetäpp-lepatriinu on röövputukas, kes toitub teiste putukatest või nende beebidest. Mida rohkem leidub toitu, seda viljakamad on emased. Keskmiselt muneb emane 200–400 muna. Soojade ilmade korral võib ühe suve jooksul kasvada kaks kuni kolm põlvkonda. Emased paigutavad väikesed munakobarad lehetäide kolooniate lähedusse, et vastsetel oleks lihtne süüa leida. Vastne sööb iga päev ära 350 kuni 400 lehetäid, mistõttu on lepatriinud olulised aiakahjurite hävitajad.

Lepatriinusid meelitavad ligi kõik need taimed, kus nende toit elutseb – apteegitill, till, koriander, köömen, kikkaputk, soolikarohi, raudrohi ja kõik porgandiliigid. Veel kohtab neid sageli ilmalilledel, võililledel ja kurerehadel. Kevadel virgunud lepatriinud toituvad õietolmust ja nektarist ning sellepärast köidavad neid taimed, mis seda rikkalikult toodavad või juba varakevadel tootma hakkavad: iga liiki sinepitaimed, tatar, koriander, ristik ja kaunviljad, näiteks hiirehernes.

Punast ja musta värvi rüü on hoiatuseks kõikidele putuktoidulistele loomadele ja lindudele – ma olen mürgine! Lepatriinu esijalgade pinnal olevad erilised näärmed eritavad vastikulõhnalist mürki. Kui haisutamine ei aita, siis teeskleb lepatriinu surnut.