Talv

Talv oma karguses on maa matnud paksu lumise vaiba alla. Rohketest sadudest ja sulaveest üles paisunud kraav on kohati jääkaane all. Aasta esimene päev tundub nii vaikne, justkui polekski kedagi siin. Siiski käib ümberringi vilgas elutegevus – rähn on osavalt puurinud mõned männikäbid pehkinud puu sisse, et suupistet paremini kätte saada. Magustoiduks leidis ta miskit veel ühest vanast kõdunevast rondist. Naabruses askeldab kobras päris hoolikalt, on ehitustööd suure hooga ette võtnud, kuid siis miskipärast pooleli jätnud. Päike käib madalalt, ent kui kiired sinuni jõuavad, võid tunda paitust põsel. Kui sellest kõigest igav hakkab, siis saab kiviviske kaugusel lumegolfi mängida.

Seened-seened-seened

Hilissuvi on tõeline paradiisiaeg korilastele. Lisaks rohkele marjasaagile võib võpsikust leida ka suuremaid ja väiksemaid ühe-jalgseid, kes uhkeldades oma kübarat kergitavad. Mõned lausa kambakesi. Seltskond on kirju nagu presidendi vastuvõtt – uhked kleidid, värvilised kostüümid, iseloomult malbed või vajavad kupatamist, mõned natuke puised või ka teravad ja mürgised. See aeg on kindlasti väärt üht seiklusterohket fotojahti. Ja vaata ette, mida patta paned!

Magus nagu…

Magus nagu maasikas. Ei, vaarikas. Ei, mustikas. Südasuvine marjakorjeaeg võib tekitada meeleheidet – nii palju head kraami ei ole võimalik metsa jätta. Lehtede varjus noppimist ootavad vitamiinipommid vajutavad oksad kavalalt maadligi, pealtnäha pole midagi näha.. Pead kükitama ja käe välja sirutama, siis on loodus sinu vastu helde ja valab su oma andidega üle. Korvitäis vaarikaid, ämbritäis mustikaid, topsitäis maasikaid. Oh Lord.. palun leiuta üks marjakorjamiserobot!

Hilisõhtused külalised

Tulen pahaaimamatult õhtuselt jalutuskäigult ja kangestun, sest minu mängumaale on tunginud kaks rebasepoissi. Ei, mitte hirmust vaid mind haarab jäädvustusärevus – kas ma jõuan haarata telefoni ja jääda märkamatuks. Meie vahel on vaid 10 m. Õnneks tuul soosib mind ja minu lõhn ei kandu nende ninna. Rebased askeldavad tükk aega ja sebivad edasi-tagasi. Tundub, et üks neist saab jahisaagiks vesiroti ja maiustab sellega sealsamas põõsa taga oma saaki sõbraga jagamata. Veel paar kiiremat tiiru siia-sinna, natuke nuuskimist ja läinud nad olidki.

Üks, kaks…seitse

Coccinella septempunctata

suvi

Meie kõigi lemmik punane, mustade täppidega seitsetäpp-lepatriinu on röövputukas, kes toitub teiste putukatest või nende beebidest. Mida rohkem leidub toitu, seda viljakamad on emased. Keskmiselt muneb emane 200–400 muna. Soojade ilmade korral võib ühe suve jooksul kasvada kaks kuni kolm põlvkonda. Emased paigutavad väikesed munakobarad lehetäide kolooniate lähedusse, et vastsetel oleks lihtne süüa leida. Vastne sööb iga päev ära 350 kuni 400 lehetäid, mistõttu on lepatriinud olulised aiakahjurite hävitajad.

Lepatriinusid meelitavad ligi kõik need taimed, kus nende toit elutseb – apteegitill, till, koriander, köömen, kikkaputk, soolikarohi, raudrohi ja kõik porgandiliigid. Veel kohtab neid sageli ilmalilledel, võililledel ja kurerehadel. Kevadel virgunud lepatriinud toituvad õietolmust ja nektarist ning sellepärast köidavad neid taimed, mis seda rikkalikult toodavad või juba varakevadel tootma hakkavad: iga liiki sinepitaimed, tatar, koriander, ristik ja kaunviljad, näiteks hiirehernes.

Punast ja musta värvi rüü on hoiatuseks kõikidele putuktoidulistele loomadele ja lindudele – ma olen mürgine! Lepatriinu esijalgade pinnal olevad erilised näärmed eritavad vastikulõhnalist mürki. Kui haisutamine ei aita, siis teeskleb lepatriinu surnut.

Päeva- ja ööliblikad


Koerliblikas (Aglais urticae) Small tortoiseshell

Ristikheina-taevastiib (Polyommatus icarus Rott.) Common blue butterfly

Pärlvaksik (Campea margaritata) Light emerald

Nõgivaksik (Odezia atrata) Chimney sweeper

juuni

MUST ja VALGE, silme eest kirju

Ei, see ei olnud kuumalaine, mis silme eest virvendama võttis. Need olid liblikate parved. Palju ja erinevat liiki liblikaid korraga muutis vaatepildi suisa kirjuks. Kõige rohkem lendles koerliblikaid. No muidugi – nende röövikud armastavad ju nõgeseid ja neid meil jätkub! Mõni julgem tuli higisele kehale, viskas oma pika londi välja ja asus soola ammutama, ära ei läinud. Kui ära tüütas, ulatasid sõbrale edasi – näe, toida ka! Kui süttis Jaanilõke, olid parved veelgi suuremad, liblikad lendlesid kõik eluga riskeerides tuleleekide kohal.

Üks süsimust nõgivaksik, selline pehmeke ja õrnake, otsis sõprust ja klammerdus mu sääre külge. Poseeris siin ja seal, ei tahtnud ära minna. Ristikheina-taevastiib oli aga reserveeritum, oma erksinist kuube kaamerale ei näidanud, nii kui lähemale läksin, plõks jälle tiivad kinni. Lendles siin ja seal ja lõpuks maandus söestunud lõkkeasemele maiustama. Ilmselt vaevles identiteedikriisis. Kes siin oli nõgine?

Mõni häbelikum tegelane oli ennast saluvarju peitnud. Tegelikult ei tahtnud ta üldse end avalikkusele näidata. Pärlvaksik. Üleni puuder-roheline, hämaras paistis peaaegu valge. Tuterdas kõrge rohu sees. Asetasin ta puutüvele ja jooksin kaamera järele. Kui tagasi jõudsin, oli ta väledalt kõrgustesse roninud, kikivarvule tõustes sain ta veel viimasel hetkel kaadrisse.

Sinipeaöölane


Diloba caeruleocephala

juuni

Uus mõistatus

Üks haabadega võistlev, valguse pärast kõrgele pürgiv õunapuu sel kevadel õisi ei näidanud. Siiski päris kasutu ta ka ei ole, tema küljes rippus üks suur ja rasvane olend-mõistatus. Kunstniku meelega värvitud korrapärased mustad täpid ja kollased laigud kahvaturohelisele kehale – otsekui musternäidis kontrastide õpikust. Kes sa oled?

Tänu Eesti liblikate FB grupile ja liblikatekuninga Aare Lindt’i artiklile jõudsin jälile, et tegemist on sinipeaöölasega. Mhmm… sinist pead ma ei näe kusagil, ilmselt ka sügisel mitte. Võibolla septembri saabudes ehk väristab ta tiibu ja satub uuesti mu objektiivi ette oma pruunik värvi karvases kasukas.

Kollane võhumõõk


Iris pseudacorus

juuni

Kauaoodatud õieilu

Juba aprillis oli näha kraaviservas rohelisi mõõkasid võrsumas. Uudishimu, kas tulevad kollased või sinised õied, pakkus ootusärevust pikalt. Äkki on hoopis hundinui? Siiski – hundinuial peaks ju kuivanud nuiad ka kevadel näha olema, aga mine tea, kui päikest ei näe.. Kakkusin kraavipervepealse nõgestest ja naatisest puhtaks ja naksasin ära mõned maadligi hoidvad pajuoksad, mis varjutasid taime. Ükskõik mis ta ka on, vajab ta viljumiseks päikesepaistet.

Kui esimene õienupp paistma hakkas ja imekaunis kollane õis avanes, läks mu silm särama. Jääb üle vaid oodata, kas õiteilu saab näha ka hämaravõitu tammikus.

Tamme saekärbes


Periclista lineolata

mai-juuni

Tõuk, kes paneb tammed nahka

Mai alguses olid tammikus kummalised kärbsed. Õigemini peesitasid nad remmelga lehtede varjus. Kui oks juhtus tugevamalt liikuma, tõusid parvena lendu. Läikivmustad, pikliku kehaga, läbipaistvate tiibadega, lennates võnklesid ja hõljusid üles-alla. Pole varem Eestis sellist putukat tähele pannud. Ja neid oli mustmiljon. Paari nädala pärast olid kõik kuhugi äkitselt kadunud… Hiljem tõuku kohates selgus peale pikka tuvastamist, et need olid tamme saekärbsed.

Tamme saekärbse tõugule maitsevad eriti tamme noored lehed. Inimesepikkune puu oli rootsuks näritud. Hirm hakkas suurte tammede pärast – ei tea, mis nende latvades toimub?

Võsa-vööttigu


Cepaea hortensis

kevad-suvi

Kollane-pruunivöödiline

Võsa-vööttigu on simlatorkava välimusega. Kollane-pruunivöödiline. Päikeselise ilmaga on nad peidus. Pikutavad põõsas lehtede vahel, kus on niiskem ja varjulisem. Vihmase ilmaga läheb lahti tõeline tigude ralli. Kuigi neid pole massiliselt, on siiski salus ringiliikudes neid siin-seal näha.