Virtuaalne varjusurm

Arvuti? Internet? Veeb? Mis need veel on?? Talvest sai varakevad ja varakevadest õiterohke aeg ja siis tuli kuum suvi. No kellel siis on mahti piksleid vahtida ja klaviatuuri toksida kui elus on ilu kordades kaunim. Pealegi lõhnad (veel) juhtmeid mööda ei levi. Püüan siin jutuga järjele jõuda ja virtuaalses laoruumis korda luua. Kaameraga õisi nautida meeldib mulle rohkem kui ekraanil hiljem parimaid fotosid välja valida. Kõik tabamused tunduvad head. Aastast-aastasse korduv, kuid siiski nii erinev eelmisest.

Pruunikas pesajuur


Neottia nidus-avis

mai-juuni

seen? õitseb? Ei, see on orhidee!

Ei killukestki rohelist. Ilma klorofüllita taim näeb nina maa seest välja pistes kulmmalise seene moodi välja. Kobarasse surutud läbikumava kollaka-beežika värvusega õisik meenutab Alice Imedemaal seiklust. Päikese käes taim justkui hiilgab. Talve üle elanud kuivikud annavad aimu pesakondade asukohtadest.

Selle käpalise maa-alune osa pidavat välja nägema nagu linnupesa, paksud juured tihedalt risoomi ümber pusas. Eestis kuulub pruunikas pesajuur kaitsealustesse liikidesse. Hoidkem ja imetlegem!

Sinilill


Hepatica nobilis

märts-aprill

Siniseim sinilillede seas. Või kas ainult?

Kui kõik on veel kulu ja kõdunevate lehtede värvi, tärkab siin-seal värvilaike. Üks esimesi kevade märke pistab oma pea välja ja sirutab oma õieilu päikese poole. Peagi saab terve metsaalune kaetud sinetava vaibaga. Üllatusena võid leida vaibamustrist valgeid ja roosasid laike. Aprill oma kargete hommikutega on muutunud ootusärevaks. Kas keegi potsatab õiele esimest nektarit nautima?

Juunis tassivad sipelgad sinilille pähkliviljad oma kuhilasse. Mõned maitsevad õlirikast pala juba teekonnal ning puhtaks limpsitud seemneke jäetakse maiustamispaika. Nii sinililled justkui jalutavad metsa all ringi ja tärkavad järgmisel kevadel hoopis ootamatus kohas.

Lapsuliblikas ja harilik näsiniin


Gonepteryx rhamni

kevad-suvi

Daphne mezereum

  

õied – aprill

Surmalill

Juba aprillis ärkavad esimese sooja päikselise ilmaga talveunest lapsuliblikad. Loomulikult on neil kõht tühi ja nad vajavad kiirelt õienektarit. Mets ja põld just sellel ajal veel helded ei ole. Hädast aitavad välja paljaste vitste ümber koondunud roosakas-lillakad õied, mis meelitavad oma lõhnaga ja iluga nii liblikaid kui inimesi. See vähe hargnevate okstega hõredavõitu põõsas on harilik näsiniin. Nimi võib küll viidata tavapärasele, kuid ettevaatust, seda taime kutsutakse mõnel pool surmalilleks! See on ohtlik kraam, kogu taim on inimesele surmavalt mürgine.

Vanarahvas räägib, et kui näed kevadel esimesena kirjut liblikat, tuleb kirju suvi, aga kui kollast, siis päikeseline.