Üks paigake siin ilmas on,
kus varjul truudus, arm ja õnn;
– Lydia Koidula –
Mõne unistuse täitumiseni võib minna aastaid. Kümneid aastaid..
Lapsena vanaema juures aias pargipuude otsas tegin plaane, kuidas ma samas tammede ja haabade all asuvasse raudkivi murdu oma sala-aia loon. Nagu suur kiviktaimla või nii. Korjan vana-vanaema eeskujul ravimtaimi ja viskan ristteel nõiasõnu lugedes villasesse lõngajuppi hõõrutud tõved üle vasaku õla. Vahest lipsan ka külakeskuses asuvasse valge lossi sajandasse salatuppa.. Saatusel on sinuga aga omad plaanid.
Suviti perega mööda Eestit ringi sõites tundsin mõnes eriti õdusas paigas alalõpmata puudust oma kohast, kus saaks näpud mulda pista ja varbad kasteseks teha ning kuulata tuult puulatvades. Linnastunud elustiil ei luba kaugustesse jäävat, kuid sügavalt südamesse kasvanud lapsepõlve maakodu külastada nii tihti, kui hing ihkaks. Unistus pelgupaigast kripeldas…
Palju vett voolas merre enne, kui jõudsin Kakusallu. Ilmselt ei olnud see paik minu jaoks tol hetkel veel vaba. Või otsisin järjepidevalt valedest kohtadest, teadmata et õnn on tegelikult pooletunnise autosõidu kaugusel pealinnast. Varakevadel kuulutuse peale kohta uudistama minnes piisas tammikus vaid loetud minutitest, et tunda genius loci puudutust. Vaatasime mehega üksteisele otsa ja asi oli otsustatud – koht on meie.
Notaris kordas müüja mitu korda “Seal ei ole ju mitte midagi!”. Ta pidas muidugi silmas seda, et puudub ligipääs, pole mugavusi pakkuvaid kommunikatsioone ja naabreidki pole näha.. Just nimelt, seda mul ju vaja ongi! Puutumatut ja püha, suurte tammede ja haabadega salaaeda.
Nii sattuski meie hoole alla aga üks ebatavalisemaid paiku, kus iga päev paljastub midagi – uusi saladusi ja ootamatuid leide. Tuleb vaid osata vaadata ja näha. Liigikooslus on peadpööritama ajav… Esimeseks kevadiseks üllatuseks olid valged sinililled (oli isegi üks roosade õitega puhmas), järgmiseks kummastas meid Eesti orhideeline pruunikas pesajuur, veelgi üllatavam oli kraavipõhjas silmata koorikloomi ja kalamaime. Mis veel?
Paradiisisalu keset põlde pakub avastamisrõõmu ja lubab elul särada.
Kakusalu perenaine Kristin (2021)
kõik, mis nii harv siin ilma peal,
on pelgupaiga leidnud seal.
– Lydia Koidula –