Kevadistest teetöödest ülejäänud pinnase hunnikutest ilmusid lagedale paekivilatakad. Esialgu kogusin need lihtsalt kokku, et ei vedeleks põllu peal. Kivihunnikut vaadates tuli mõte kokku panna ainulaadne puzzle – sillutatud teerada klaaslossist kraavini, et saaks kuiva jalaga kastmisveeni. Mõeldud tehtud! Panin paar kivi paika ja projekt kasvas ilmatuma suureks, ei tea, kas kivegi jätkub..
Esimesed kaks puzzle-päeva kulusid ainult trepiastmetele, kuhu tassisin (ei veeretasin, tassida ma ei jaksanud) kõige suuremad ja raskemad. Järgmised paar päeva tegelesin teerajaga, kuid sain aru, et ilma liivata ma seda loodi ei aja. No meil on ju liiva küll, aga kõik on huumuskihi all peidus, katsu sa kätte saada! Tee sai ju killustikuga kaetud ja uut maardlat labidaga käsitsi kaevata – no ei. Siiski jätkus puzzletamine õige pea, mustikapeenra rajamisel uuristasin mullakihist läbi ja õnn naeratas – liiv! Nüüd on ainult vaja puzzletükke juurde hankida.
