Talv on aastaaeg, kus loodus näiliselt puhkab. Tundub nagu miskit ei toimu. Tähelepanelikule vaatlejale aga valmistab talv põnevaid kohtumisi nii loodusjõududega kui ka askeldavate elusoleditega, kes hoolimata külmast elavad oma igapäevaelu. Esimese asjana on Kakusallu jõudes kuulda töökat kirjurähni, kes puudelatvades trummi harjutab. Naeratus tuleb südamesse – põliselanik ei ole lasknud end häirida meie sissekolimisest tema territooriumile ja toimetab rahulikult edasi.
Detsembris möllanud torm Birgit tõi üleöö rohket lund ja kuhjas klaaslossi katusele oma 40 cm paksuse kihi, millest tuli vabaneda, et majake raskuse all kokku ei vajuks.
Tänu lumevaibale on siin pesitsevatest olenditest võimalik rohkem aimu saada. Suvel püsti pandud lõke, mis jäi oma aega ootama, on saanud koduks kellelegi, kes teeb 4-3 meetrise jooksu ja sukeldub siis lumme. Ilmselt saagi järele, kui ta just niisama talvemõnusid ei naudi 🙂 . Uhke “korterelamu” ümer on sisse tallatud rada, mis viib mitme sissepääsu ja tagavaraväljapääsude juurde. Jälgede järgi võiks arvata, et see võiks olla kas nirk või kärp.
Mõni meeter eemal on kitsed teinud uhkeid hüppeid ja võsa vahel on rebane luusinud. Hämaruse saabudes märkame Haavikuemandat, kes püüab autotulede valgusvihus hirmutava ohu eest põgeneda. Võtame hoo maha ja kustutame tuled, et pagev loomake taipaks põllule pöörata. Nii ta meie kaamera ette sattuski – seisatas korra, hindas olukorda ja lipsas pimedusse.
