Tulen pahaaimamatult õhtuselt jalutuskäigult ja kangestun, sest minu mängumaale on tunginud kaks rebasepoissi. Ei, mitte hirmust vaid mind haarab jäädvustusärevus – kas ma jõuan haarata telefoni ja jääda märkamatuks. Meie vahel on vaid 10 m. Õnneks tuul soosib mind ja minu lõhn ei kandu nende ninna. Rebased askeldavad tükk aega ja sebivad edasi-tagasi. Tundub, et üks neist saab jahisaagiks vesiroti ja maiustab sellega sealsamas põõsa taga oma saaki sõbraga jagamata. Veel paar kiiremat tiiru siia-sinna, natuke nuuskimist ja läinud nad olidki.
